Siis kui me sõidame koju tagasi, vol. 1

Jeps, tegelikult on nii, et ma olen kodus olnud juba mõned päevad. Ja kodus tähendab, et Eestis. Eks meil ju augustis naastes oli plaan jääda siia kanti kuni jaanuari lõpuni – ehk töötada maksimaalselt poole jaanuarini (olenevalt muidugi töö olemasolust) ja sinna otsa veel paar nädalat Aasias puhata. Aga nagu ikka, tegi elu oma korrektiivid ja nii me otsustasime 9. detsembril, et meile aitab. Aitab nii Bedford Harbori tööst, aitab sealsest ülemusest, aitab nendest kärbestest ja muudest elukasputukatest, aitab Austraaliast. Me lihtsalt tundsime, et meie jaoks on kogu siinne seiklus end ammendanud ning on aeg koju tagasi minna. Veeta lähedastega mõnus ning perekeskne pühadeaeg, veeta veidike aega Eesti jahedamas kliimas ning lõpuks endid Inglismaal sisse seada.

Seega 11. detsembril andsime Miguelile oma otsusest t88tada kuni 18. detsembrini teada, kes ei paistnudki nii muserdatud meie lahkumisest olevat. Ju ta teadis, et jõulude aeg oleks töö seisukohast võttes olnudki pigem vaikne ja me oleks niisama passinud. Meie esialgset jaanuari lahkumisplaani teadis ka tema ja ilmselt jagas matsu, et kui juba enne jõule jääb vaiksemaks, siis meil ei ole mõtet veel paar nädalat hambad ristis pingutada, sest no me ju alguses rääkisime hiljem lahkumise juttu. Igatahes, samal päeval hakkasime vaikselt ka trukydele teada andma, et meie lähme, lõplikult ja kui nemad uuel aastal naasevad seda pea 6000 tonni vilja kuivatisse vedama, siis meid enam ei ole. See kurbrõõmus uudis levis pm kui kulutuli ja paaritunniga teadsid juba enamik, et meie ka läheme. Üllataval kombel olid kõik trukyd pigem kurvema poolsed, ent siiski tundsid head meelt, et ka meie saame jõuluks koju. Lisaks muidugi ka see fakt, et Miguel oli selleks hetkeks pm suutnud kõik (all)töövõtjad välja vihastada oma totaalteistsuguse töötaktikaga, et lisaheameel oligi, et pääseme sellest veidike nadikesest olukorrast … kui vägagi professionaalselt endid väljendada.

Rohutirtsud olid kõige tihedamad külalised mul hütis. Pea iga laadungiga tuli paar isendit, kes siis silkasid ruumis ringi 🙂

DSCN6698

Üks tihe pärastlõuna kui üks veok end laadis, kaks ootasid laadimist ja üks sõitis uue laadungi järgiDSCN6729

ViljamäedDSCN6744

Tondipüüdja, kes umbrohtu hävitabDSCN6786

DSCN6805

Meie jõulumeeleolus koduke … jõulupuu sai päris varakult üles pandudIMG_2902

Siit tuleb mängu nüüd lõpuks lõikusega ühele poole saamine, sest sellega seoses sai meilgi töö lihtsalt niisama otsa või siis ei tahtnud/suutnud Miguel enam meile mingeid ülesandeid anda, et reaalselt viskasime jalad seinale juba 17. detsembri õhtul. 18. sõitsime niisama Hopetouni ja Ravensthorpe’s ringi, alustasime vaikselt pakkimise ja maja koristamisega ning 19. lõunapaiku olime valmis lahkuma. Meie algne plaan oli Perthi poole suunduda 20. detsembri varahommikul, kuid kuna saime oma asjatoimetustega varem ühelepoole ja ka Migueli käitumisest jäi mulje, et ta pigem ootab kannatamatult meie lahkumist, siis reede õhtul kell 6 panime autole hääled sisse ja läinud me olimegi. Võtsime suuna Perthi poole otsusega sõita nii kaugele kui saame ning jäime ööbima Jerramungupi. Sest noh … autol sai bensiin otsa ning kui tankisime, siis nägime päris sobivat motellikest ööbimiseks. Selleks hetkeks oli juba päris pime väljas ja eks me veidike väsinud olime ka. Kerge õhtusöök ja varajane magamaminek oli soodne ka varajaseks ärkamiseks.

Üks viimaseid külalisi meie maja juures

DSCN6741

IMG_2891

IMG_2892

Laupäeval olime juba pool 7 hommikul autos, otsisime kannatlikult mõnda bensiinijaama, mis oleks lahti et vett ja kohvi osta, kuid meie lootused olid liignaiivsed. Pidime sõitma korralikud paar tundi enne kui ühe roadhouse leidsime, mille grillvõileib oli hea, kuid hotdog ja friikad lendasid pärast esimest ampsu prügikasti. Minu pikaajaline soov oli sõita läbi Beaufort Riverist, et näha kas minu esimeseks töökohas osutunud kohvik on ikka veel alles. Tundus olevat, kuigi päris vaikne. Pikalt me seal ei peatunud, vaid suundusime edasi Perthi, sest potensiaalsed autoostjad olid ootamas. Jõudsime Perthi parajasti lõunaajaks, et endi kodinad Beatty Lodge’i jätta, autoga pesulasse minna ja siis esimese huvilisega kokku saada.

Oh sa juudas see auto müük. Tegelikult panin nädalake enne lahkumist FB kommuuni üles teate, et hakkan autot müüma ja kas on huvilisi. Minu üllatuseks oli, no päris mitu oli. Ma usun, et umbes 10 inimest kontakteerus, kellest neljaga vahetasime kontakte, juhuks kui ma Perthis auto esimesele huvilisele müüdud ei saa. Aga näedsa, läks õnneks seekord. Ostja oli küll väga põhjalik kontrollimisel, sest eelmine ost oli tal väga õnnetult lõppenud – 100 km sõitu ja 2000 kohalikku oligi läinud. Ja kuigi kõik sujus ladusalt, tuli välja et autol oli siiski hiljuti üks pisike (mitte eluohtlik) veake tekkinud, mille tõttu tema hinda veidike langetasin, kuid saime ta müüdud. Mis on peamine, sest oli meil ju ajaline surve peal. Ent Kiake sai müüdud järgmisele eestlasele, kes loodetavasti temas pettuma ei pea ja kellega koos veel mitmeid tuhandeid kilomeetreid mõõdetakse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s