Harvest on käimas juba üle kuu aja. Kui alguses olid esimesed nädalad suhteliselt vaiksed, sest rapsi korjamine ongi selline rohkem aeganõudev, kuid mitte nii saagirikas tegevus, siis viimase nädala oleme peamiselt otra (mis on nüüdseks ka juba ära korjatud) ja nisu lõiganud. Oh juudas kui kaootilised on nüüd meie päevad. Pidev vihm (vihmaoht) tähendab seda, et kui vähegi kannatab, siis töötame maksimaalselt. Üldse ei ole imestada, kui paneme kirja 14 tunniseid tööpäevi lõunapausideta (st et nii tiheda tööpäeva puhul saame heal juhul endile 10 minutit lubada, mille jooksul peame suutma nii vetsus käia kui kiire võiku valmistada), alustame näituseks kell 8 ja lõpetame 11 õhtul. Siiani peame vastu. Muidugi, kui vihma ladistab, siis istume kodus, mõnikord 3-4 päeva järjest. Seega kehtib siin praegu ütlus – All or Nothing!
Meie töötajaskond on samuti kirju, alustades hunniku iirlastega, kes enamasti põldude peal rassivad ning on alltöövõtjad farmile, lõpetades puhastverd ozzydest veokijuhtidega, kes on samuti alltöövõtjad. PM oleme ainult mina, Mike, Miguel ja tema abikaasa otse farmi poolt palgatud. Veokijuhid on omaette sellid – mõned sellised vaiksemad, teised rohkem jutukad; mõned sellised veidike libekeelsed sellid, teised muheda jutuga. Üldjuhul on nende läbivaks sarnaseks iseloomujooneks, et peab ikka tahtmist olema sõita teisele poole riiki (justnimelt sõita, mitte lennata, sest veokid peavad ju ka kuidagi siia jõudma) ja siin jutti olla kuuke-kaks. Eemal perest ja kõigest tuttavast. Ega ilmselt igaüks sobikski sellist tööd tegema. Aga eks raha on vaja ja seetõttu tehakse mööndusi. Mind paneb igapäevaselt imestama ka see, et kui vähese unega on nad võimelised tööd tegema, mitu mitu nädalat jutti. Muidugi suurtel teedel sõites peavad nadd kinni pidama töö- ja puhkeaja normidest, kuid hetkel kui farmi prioriteet on maksimaalselt nisu põldudelt farmi kuuridesse panna, siis nad tiirutavadki valdustes hommikul 7st õhtul 11ni. Päev päeva järel.
Võib ju tunduda, et mis siis see ära ole kuudis tundide kaupa istuda ja aegajalt liigutada. No ei olegi midagi, peale selle, et igavus tuleb kohale väga lihtsalt. Kui me veel ainult rapsi koristasime, sõitis minu juurde keskmiselt üks masin kahe tunni jooksul, seega ülejäänud aeg oli minu enda jaoks. Siis olid mul igapäevaselt kaasas nii tavaline raamat, pokkeriraamat, eelmine arvuti (et kaarte mängida) ja ristsõnad. Aeg sai sisustatud, kuid ainult tänu omapoolsele initsiatiivikusele. Praegu ma niiväga ei kurdagi vaikuse üle, sest keskmiselt tuleb auto iga 15 minuti tagant, mis annab mulle piisavalt aega eelmise proovi jäägid koristada ja hütt korras hoida. Mõnikord veab ja siis tuleb 3-4-5 autot jutti ja tekib väike järjekord 🙂 Praegu on siin kohapeal ka veokite ülemus, kel omakorda kaasas tema 10 aastane poeg. Tema käib tihtilugu nüüd minu juures jutustamas.
Kui üldiselt rääkida, mis olukord on, siis noh pingeid on õhus, kuid eks see on pigem normaalne. Omanikud ju tahavd ikka maksimaalset tulu minimaalsete kuludega ehk et kogu töö (sh maksimaalse kvaliteediga vili põldudelt) tuleks teha minimaalsete (inim)kuludega. Kuid kuna Miguel on suhteliselt täpne oma tegemistest, vägagi nõudlik ning teab mis masinaid tal vaja on, siis on juba sellel tasandil pidevalt “läbirääkimisi”. Ja eks tema kui manager on niigi pideva surve all, mis kandub üle ka kogu töösse – ehk maksimaalsed tunnid, kiirustamine. Inimesed hakkavad vaikselt juba üleväsima, muutuvad pahuraks ja eriti tundlikuks ükskõik mis sõnade suhtes. On muidugi erandeid, kuid kuna praegune prioriteet on saada vili veidike märjemana põllult ära farmi hoidlasse, et potensiaalne vihm (ma ei mäleta viimast päeva, kui meil päike korralikult terve päeva siras. Pigem on vihma ähvardavad pilved koguaeg taevas) rohkem kahju ei teeks, siis on juba ette näha veelgi pikemaid päevi. Ma loodan, et inimesed on piisavalt professionaalid ja suudavad selle pinge ära taluda. Muidugi ennustuste kohaselt peaks kohe lähipäevil sadama vihma, mis annab automaatselt meile üks-kaks vaba päeva.
Elu on seiklus ... Anna võimalus enda omale ! 