Ülestunnistus endale

Kell on 3 öösel. Ma just lõpetasin ühe oma koolitöö, teisega tegelen homme. Ning leian end jälle mõtlemas “mis oleks kui teeks selle mõtte ikkagi teoks?” Mõtte, mis esmakordselt hiilis minu sisse mitu aastat tagasi jõulude aegu, kui kätte saatus lugemiseks esimene raamat sarjast “Minu … “. Tegemist oli Airi Illisson-Cruzi kirjutatud raamatuga “Minu Austraalia”, kus tavaline Eesti tüdruk kirjeldas olukorda, kus elul Eestis oli justkui ummik tekkinud. Oli vaja vaheldust, totaalselt muutust, et leida ennast uuesti. Ning tütarlaps võttis ette minna siis veel mitte nii populaarsesse sihtkohta, Austraaliasse. Tollel hetkel olin rahuldavas suhtes ning tulevik tundus roosiline. See kõik oli mõned aastad tagasi, mil ma ei osanud oodata sündmusi, mis on toonud mind tänasesse päeva. Kuid siin ma istun ning leian end viimastel päevadel üha rohkem mõtlemast “mis oleks kui ikkagi teeks selle ära?”

Tegin endale täna selleteemalise blogi, et lihtsalt hakata mõtteid koguma isegi kui ma lõpuks otsustan mitte minna. Samas, tehes blogi tundub see mõte kuidagi .. .reaalsemaks muutuv. Milleks mulle seda vaja on? Mul on ju hea töökoht, pea et unelmate oma, kus ma näen perspektiivi edasi arenemiseks. Mul on õpingud, milles ma pidevalt juurde saan, nii teadmisi kui uusi tutvusi. Ma olen suhtevaba, mis annab mulle uut hingamist ja julgust suhelda, leida uusi tutvusi, teha seda mis pähe tuleb. Mu elu on justkui korras … ent miski nagu ikkagi ei ole loksunud paika. Ma tunnen aegajalt tüdimust kõigest, mis siin on. Et tõesti võtaks oma 10 asja ja läheks, mul ei ole ju kohustusi kellegi või millegi ees (kui välja arvata see pangalaen, mida ilmselt ja loodetavasti ka varsti lõpetatuks saab lugeda), miks mitte. Kunagi, enne Rootsi minekut, tahtsin minna USA-sse lapsehoidjaks, et näha see Unistuste Maa ka ära. Rootsiaeg näitas, et ma ei olnud tegelikult valmis olema eemal oma lähedastest, kuid see aeg kasvatas mind iseseisvaks. Praegu ma ei saa öelda, et ma ei hakka lähedasi igatsema, kuid vahe on selles, et ma võiksingi tagasi tulla siis kui tahan. Ehk kui ma ei saanud USA-d, siis äkki saaks Austraalia olema minu Unistuste Maa?

Ma ei tea, see kõik tundub nii utoopiline, kuid midagi mida ma soovin. Mul on kartused, kuid hetkel tundub reisijainstinkt oma pead tugevamalt tõstmas. Millal siis veel kui mitte nüüd? Kui teeks Austraaliast on suure ja viimase seikluse selle sõna otsese mõttes enne, kui olen valmis lõplikult maha rahunema ja ontlikuks pereemaks hakkama? Mõte on igatahes väärt seda teemat rohkem uurima… Alustasin ühe inimese blogi uurimisega, edasi ilmselt suhtlen ühel päeval teisega, kes on selle tee läbi teinud. Reaalseks muutub kogu see idee alles siis, kui mul on lennukipiletid olemas. Sinnamaani ei taha ka kellelegi eriti oma plaanidest rääkida, et vältida enneaegset paanikat. Seega, blogi saab minu suurimaks pihikaaslaseks olema 😀

Üks on kindel – selle teemaga pean tegelema ja enda jaoks selgeks mõtlema, kas see on ikka see, mida ma tahan… Et mitte aastate pärast kahetseda, et sisemisest julgusest jäi vajaka.

2 thoughts on “Ülestunnistus endale

  1. Pingback: Siis kui sisetunne ütleb, et olen õigel teel | Minna või mitte - selles on küsimus. Muidugi minna!

  2. Pingback: Siis kui võtame Austraalia otsad kokku | Minna või mitte - selles on küsimus. Muidugi minna!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s